Festivalile korjati kokku Eesti teatri kahe aasta parimad viljad. Võistlusprogrammis osales neliteist lavastust, kokku oli etendusi üle kolmekümne. Saalid olid puupüsti täis ja kogu festivali aja säilis Tartus eriline – ärev ja lõbus teatriõhkkond.
Eestlased armastavad teatrit
“Festival oli kahtlemata Eesti teatri nägu,” sõnas peakorraldaja Margus Kasterpalu. “Eesti teatris on esindatud teatritegemise stiili äärmused, ja see, et need kõik meie teatrimaastikule ära mahuvad, näitab Eesti teatri tugevust. Ja seda tugevust “Draama 2005” kindlasti ka demonstreeris.”
Žürii esimees Jan Kaus ütles, et teater peab oma teostumise hetkel tirima oleviku välja mineviku ja tuleviku tõmbusest. “Ning tihti tal õnnestubki seda teha, nagu on viimane nädal tõestanud,” tõdes Kaus.
Tegelikult algas festival juba 2. septembril avaliku näidendikirjutamisega, kui Urmas Vadi, Urmas Lennuk ja Sven Kivisildnik kõigi silme all “Tabatud ime” teemal näitemängu lõid.
Nendest kaks, Kivisildniku ja Lennuki omad, esietendusid 10. septembril kooliteatrite esituses.
Terve järgnenud nädala võis Tartus teatud kellaaegadel näha kultuuriinimeste gruppe voorimas ühest kohast teise. Etendusi jätkus terve nädala vältel iga päev varasest lõunast hilisõhtuni.
Erilisteks mängupaikadeks olid Treffneri kooli hoov ja Jaani kiriku torn. Esimeses etendusid muu hulgas kaks väga erinevat lavastust: Nüganeni “Tõde ja õigus. Teine osa” ning Von Krahli Teatri Sex Pistolsist kõnelev lavastus “Ainult võltsid jäävad ellu”.
Pluss näitusi ja vaidlusi
Festivalil viibinud väliskriitikud ja -žürii hindasid kõrgelt eestlaste teatrilembust ning teatri tähtsat kohta inimeste elus ja kultuuris. Läti kriitik Baiba Baltruka ütles, et eestlaste austus ja pretensioonitu armastus oma teatri vastu on uskumatu. “Lätis käivad inimesed teatris ja siis teevad nähtud tüki kohe maha,” ütles ta. “Seda, et näitlejad aplausiga kolm korda lavale tagasi kutsutakse, juhtub üliharva, püsti ei tõusta kunagi.”
Festivalile tulid ka väliskülalised. Eestlased said lõpuks näha Elmo Nüganeni Poolas au ja kuulsust võitnud “Laulatust”.
Peale etenduste korraldati ka näitusi, kontserte ja teatriteemalisi arutelusid. Avakonverentsil vaieldi, kas Eesti teatrit armastada või põlata, teisipäeval väideldi teatrihariduse teemal, kolmapäeval küsiti, kus on uus Eesti teater, reedel vaadeldi Mart Kivastiku näidendite kohta Eesti teatris ja lõpuks võeti luubi alla ka teatriplakatid.
