Varasügisesest draamafestivalist on saanud osa Tartu kultuurielust. Kuidagi märkamatult sujus noortele mõeldud avangardkultuurifestival Eclectica teatripeoks. Kahekümne kuuele etendusele lisandus veel laupäeval Püssirohukeldris Vanemuise esietendatud “Adolf”. Võistlusprogrammi kuulunud 15 lavastust hindasid rahvusvaheline žürii ja publik.
Mida võtta, mida jätta
Teatrifriikidel tuli teha valikuid, mida võtta, mida jätta. Kas otsustada tüki autori, lavastaja, näitlejate või hoopis koguni esinemiskoha järgi?
Avalöögiks suundusid klassika, Linnateatri ja Elmo Nüganeni austajad viieks tunniks esmakordselt festivali kaasatud Treffneri gümnaasiumi hoovi, mis sai vaatajaist viimse kohani täis. Päev enne teatrifestivali lõppemist tunnistas paljusid etendusi vaadanud lavakunstikooli neljanda lennu vilistlane, Haapsalus vabakutselisena lavastav sulemees Aivo Paljasmaa, et tema suurimaks elamuseks jäigi festivalilt “Tõde ja õigus”.
“Enne etendust alahindasin seda. Sain hoopis toreda elamuse,” naeris festivalimelus keerelnud Paljasmaa, kes jõudis Emajõe kaldail intervjueerida nii Rain Simmulit kui maailmalavastajat Adolf Šapirot, viimane oli Tartusse festivalile tulnud Pariisist.
Enamik festivalil paljusid etendusi kaenuid nentis, et festival Tartus toob ju aasta menukaimad etendused suisa koju kätte.
Oma sõna oli ka paikadel, kus teatritükke mängiti. Vanemuise saalid jäid paljude etenduste puhul – “Külmetava kunstniku portree”, “Põrguvärk”, “Laulatus”, “Padjamees” – lihtsalt kitsaks. Uudse mängupaigana võlusid publikut lisaks Treffneri õuele ka Jaani kiriku torn ja varemeis Ateena.
Festivali staabis, ülikooli vanas kohvikus, sumises teatripidu omas rütmis. Publiku keskel nähti ka paljusid näitlejaid jutlemas. Oli ju Tartu sel nädalal teatrirahva tõmbemagnet.
Tartlannast teatrisõber Mare Kivitar, kes nelja aastakümne eest õppis ise toonase Vanemuise juhi Kaarel Irdi stuudios, vaatas draamafestivalil kaheksat etendust. “Festival on väga mitmekülgne. Kõrgel tasemel lavastuste vaatamine küll ei väsita. Seekordne üllatus tuli Nüganenilt, kui ta ise laval mängis. Meeldiva elamuse sain ka VAT-teatri “Pal-tänava poistest”,” mõtiskles Kivitar.
“Mina jälgisin lisaks näitlejate mängule ka lavastuse nüansse,“ rääkis Viljandi kultuuriakadeemias lavastamist õppiv Kati Kivitar. “Jõudsin kahjuks vaid “Padjameest“ ja Jaani kirikus “Orkestriproovi“ vaadata. Väga nutikalt oli seal kasutatud videolahendust.“
4,5-minutiline aplaus
Koguni neljaks ja pooleks minutiks jätkus publiku plaksutusi pärast Mart Kivastiku “Põrguvärgi“ etendust Vanemuise suures majas. “Toompere mäng on väga super, 15 korda mängis ta suvel Viinistus,” kiitis rõdul plaksutajate seas seisnud Mart Kivastik, enne kui teda lavale hõigati.
Teatrifriik Heli Kohv, endine balletitrupi artist, jõudis vaadata 15 etendust. Mõnelt tuli küll varem järgmisele lipata, sest etendused olid pikad ja ajakava tihe. ”Eelmiste aastate festivalidega kõrvutades oli tänavune palju tihedam ja põnevam. Kenad ilmad lisasid oma plussi rõõmsasse festivalisaginasse,” rõõmustas Kohv.
Kogu nädala linnas väldanud teatrimelule pani punkti Sadamateatris tunnuskirjade jagamine tegijaist tegijaimatele.
