5. - 10. september Tartus

Artiklid festivalist

Uus teater vanas majas

13.09.2005
Riina Mägi, Vooremaa

Oma häbiks pean tunnistama, et minu kiire läbikappamine DRAAMAlt nende maailmateatri uute tuulte nuusutamisega tegelikult piirduski. Ehk prantsuse lavastaja Claude Buchvaldi projektilavastuse "Eelviimane inimene" äravaatamisega.

Neljapäeva õhtupoolik. Umbes viis minutit pärast nelja lastakse Küütri tänaval kunagise Athena kino (ehk nõukogudeaegse Saluudi) ukse taga kannatlikult ootav rahvamass lõpuks sisse. Tellingute alt läbi ja trepist üles minnes püüan ühe silmaga jälgida, et jalad ehitusprahti või juhtmetesse ei takerduks, ja teisega haarata ümbrust: sellesse, pehmelt öeldes, igaveses remondis olevasse kunagisse kultuuritemplisse pole juba aastaid põhjust ega võimalust siseneda olnud. Kunagise kinosaali napis valguses näen, et antiigiainelised kaunid reljeefid ja ornamendid on seintel veel alles, muus mõttes valitseb saalis aga kaduvuse ja kõduvuse vaim.

Kõigepealt tuleb lavale prantsuse näitleja Claude Merlin (muuseas, Claude Merlin on mees, aga lavastaja Claude Buchvald sarnasele eesnimele vaatamata hoopis naine!) ning hakkab intensiivselt prantsuse keeles rääkima. Avastan, et kui tekst keelebarjääri tõttu arusaamatu, hakkab mõte hoopis teistmoodi radu käima kui tavaliselt.

Eelkõige tajun, et Merlin on sada protsenti näitleja ja sada protsenti prantslane: tema soe lõunamaine silmavaade tuletab teismelisepõlve kinoskäimisi meelde: omal ajal olid prantsuse filmid ju meie kinodes sagedasemad külalised kui praegu. Järgmises järjekorras tuleb meelde äsjalahkunud Mati Unt, kes ütles kunagi, et kui hää näitleja laval huvitavalt räägib, siis polegi õieti tähtsust, mida ta räägib. Merlin on hää näitleja ja räägib huvitavalt.

Pappkuubik

Äkki tõuseb lava tagumisest servast kui maa alt üles endine Vanemuise ja praegune teatri NO 97 näitleja Tambet Tuisk ning hakkab kui kuulipildujast eestikeelset teksti tulistama. Seda, et see on sama tekst, mida me enne Merlini suust prantsuskeelsena kuulsime, taipan alles mõne aja pärast: nii erinevad on need füüsilised eluavaldused, mille saatel üks ja teine näitleja teksti esitab.

Tekst — prantsuse kirjaniku Valere Novarina oma — on, nagu selgub, mitte päris tavaline tekst. Selles ei järgne mitte niivõrd lause lausele, vaid pigem mõtteperiood (Postimehe kultuuriajakirjanikult Andres Keililt laenatud termin!) mõtteperioodile. Sõnad on neis perioodides üsna kummalistes seostes ja näivad tähendavat hoopis midagi muud kui tavaliselt. Nii et tegelikult juhtub eestikeelset teksti kuulates tükati sama, mis prantsuskeelsegi puhul: mõte hakkab omapäraseid radu käima ja aju põnevaid seoseid genereerima. Ainult et nüüd pole protsessi käivitajaks silmaga nähtav, vaid üksikud sõnad, mille kõrv tekstist välja nopib. Seda Novarina võib-olla taotlebki: et vaataja ei muganduks dramaturgi ja näitlejate poolt ette söödetud väljamõeldud lugu jälgima, vaid et ta leiaks oma hingest ja mälusoppidest ammuununenud asju ja sünteesiks neist midagi uut...

Kõige lõbusamaks läheb siis, kui kaks senini üsna omaette toimetanud ja vaheldumisi teksti esitanud näitlejat ootamatult koostööd tegema hakkavad. Kui Merlin Tuisu järel äkki kajana kordab sõna "pappkuubik", on publik sillas. Ja naerust kõveras.

Vabaneda DRAAMAst

Etenduse järel on õnneks arutelu, mis osutub vägagi harivaks. Lavastaja Claude Buchvaldi ja "Eelviimase inimese" eesti keelde tõlkinud Tanel Lepsoo jutust selgub, et Novarina on praegu Prantsusmaal ja mujal Euroopas tõeliselt kuum teatrinimi.

Lepsoo sõnul on Novarina olulisim omapära see, et kui tavaliselt on keel kirjanikule vahend maailma peegeldamiseks, siis Novarina jaoks oleks keel nagu maailm ise. Näitlejale ei anna Novarina tekst aga võimalustki mingit konkreetset tegelaskuju luua, vaid ta kujuneb laval n-ö rääkivaks instantsiks.

Buchvald ütleb kohe välja, et Novarina on tema jaoks suurim prantsuse kirjanik. "Kui tavaliselt annab tegelaskuju näitlejale ettekäände millegi tegemiseks või mingi emotsiooni vallandamiseks, siis Novarina tekst annab näitlejale võimaluse lavale ilmuda, ainult et enne seda peab ta vabanema iseendast. Ta peab ilmuma lavale, piltlikult öeldes, kandes oma keha enda ees."

Nüüdseks olevat prantsuse publik Novarina tekstidega juba harjunud, kümme aastat tagasi mõjunud need rahvale aga umbes niisamuti kui Kandinsky maalid tema kaasaegsetele või kui meile tänapäeva teadlaste jutt antimateeriast.

"Teater peab vabanema DRAAMAst, sest muidu võib ta lämbuda," deklareerib Buchvald, täpsustades siiski, et DRAAMA-nimelisel festivalil nähtut ta üle kunstilaeva parda ei viskaks: see on olnud vägagi sisukas.

Vanemuise näitleja ja Palamuse Amatöörteatri lavastaja Raivo Adlas, kellega koos "Eelviimast inimest" vaatame, on DRAAMA etendusi mitu tükki päevas alla "kugistanud". Seninähtust on talle kõige sügavama mulje jätnud Nüganeni "Tõde ja õigus. Teine osa". Eelmisel ööl Jaani kirikus etendatud "Orkestriproov" tuletab talle aga meelde aastatetaguse juhtumi, kui ta koos Vanemuise "Tali" lavastuse trupiga Palamuse kirikust välja aeti.

"Meie tahtsime tookord kirikus ainult igavikulistest asjadest rääkida, siin aga imiteeriti altari ees suisa suguakti — ja keegi ei tõstnud lärmi," itsitab Adlas.

Tõepoolest: ajad ja arusaamad muutuvad kiiresti. Teater ka. Võib-olla on meil varsti kõik lavad novaatorlikku Novarinad täis.