Vaadata viis päeva järjest 5 – 8 tundi teatrit, diskuteerida elavalt etenduste vahepeal ning elada kõik see virvarr uuesti läbi unenägudes on üsna eriline vaimne ja füüsiline kogemus. Võimalik, et selle tulemusena tekib tihendatud pilt eesti teatrist, kuid on ka võimalik, et tulemuseks on moonutus või tülpimus. Seega ei tohiks keegi kaotada oma kriitilist meelt ja ületähtsustada festivali auhindu või ˛ürii seisukohti. Samas tasub neid tähelepanekuid siiski tõsiselt kaaluda, seda enam, et eesti teatrivaatlejad on samalaadsete avaldustega esinenud juba varem.
ˇürii oli oma arvamuses üsna üksmeelne, vähemalt selles osas, mis puudutas auhinnatud lavastusi ja rolle. Ootuspäraselt tõdesid välisvaatlejad, et eesti teater on väga tekstikeskne ning silmatorkava rahvusliku eripärata. Kõige intrigeerivamaks kujunes aga näitlejatöid puudutav diskussioon. Nimelt täheldati suuremas osas nähtud lavastustest mitmesuguseid probleeme tegelaskontseptsioonis ja/või näitlejameisterlikkuses. Kuna eesti teater on end pikka aega esitlenud kui tugevat näitlejateatrit, siis seda suurem oli kõigi ˛üriiliikmete üllatus, kui seda kõrgtasemelist näitlejateatrit kuskilt leida ei suudetud. (Tõsi, ˛ürii esimees esindas palju leebemat tiiba ja tema tuleks eesti näitleja “tapmise” süüst vabastada.) Kuigi esileküündivaid rolle oli raske leida, siis päris mitme lavastuse puhul räägiti heast ansamblimängust: “Tõde ja õigus”, “Finis nihili”, “Julia”, “Ainult võltsid jäävad ellu”, “Troll-poiss”. Ansamblipreemia jäi lõpuks siiski välja andmata, sest lavastuse koes esines kas häirivaid tühikuid ja mängulist ebaühtlust või ei saanud rääkida ansamblist traditsioonilises mõttes.
Kui üksikud erandid välja arvata, siis kipuvad tegelased eesti teatrilaval esindama pigem inimtüüpe kui karaktereid. Kuna ka neid tüüpe esitatakse tihti üsnagi stereotüüpselt ning läbivalt vaid üht külge rõhutades, siis mõjub see etendusel lihtsalt igavalt, kuigi ei välista alati näitleja tehnilist virtuoossust ning nakatavust. Ehk siis: tegelased ilmuvad lavale ja paari esimese minutiga on selge, millist sotsiaalset ja isiksuslikku tüüpi nad esindavad, edaspidi vaid illustreeritakse sotsiaalsete stereotüüpide paikapidavust nii kunstis kui elus. Jan Kaus tõdes, et ta on märganud sellist inimkujutuse stereotüpiseerumist ka eesti kirjanduses: näiteks kõik rikkad on lollid ja südametud, vaesed aga õrnahingelised ja ausad jms. Massimeedias ja avalikus suhtluses ringlevad käibetõed propageerivad samuti lihtsaid ja lihtsustavaid inimkäsitlusi, mis võimaldavad inimesi jooksult paika panna ning pakuvad kindlapiirilisi rollimudeleid. Aga kes tahaks tunnistada, et ta on lihtsalt jõmm või lihtsalt tobe tikk või lihtsalt joodik?
Teine problemaatiline aspekt, mis on seotud inimese kujutamisega, väljendub tegelastevahelistes suhetes, õigemini nende puudumises laval. See hakkab silma eriti siis, kui võtta aluseks psühholoogilise teatri maatriks, mis eeldab tegelaste hingeelu, elatud elu slepi ning emotsionaalsete suhete väljamängimist. Kuid festivalil võis näha mitmeid üsnagi traditsioonilises laadis lahendatud lavastusi, kus tegelased vahetasid küll repliike, kuid nendevahelised suhted ning suhtlemise põhjused jäid arusaamatuks. Alati pole muidugi mõtet psühhologismi ja suhteid otsida.
Kogumikust “Draama. Eesti teatri festival
Niisiis tuleb siinkohal küsida, kas eesti näitlejad on viimase paari aastaga tõesti alla käinud või on eesti teatrisse jõudnud nn külma teatri (Madis Kõivu sõnastus) periood, kus inimsuhted kui ebahuvitavad on huviorbiidist kõrvale jäänud, või esitleb teater mingit uut, autistlikku inimesekontseptsiooni. Kui probleem on näitlejais, siis tuleb küsiv pilk suunata ka lavastajate suunas, kes aktsepteerivad lihtsaid lavalisi lahendusi. Kuid on võimalik, et teater väljendab mingit õhus olevat uut maailmatunnetust, ja siis on festivalil kõneks olnud uus eesti teater ehk juba sündinud.
Huvitav on näiteks see, et kui Vanemuise “Romeo ja Julia” (lav Mati Unt) teatraalne esitus sai ˛ürii välisliikmete silmis peaaegu totaalse eituse osaliseks, siis Von Krahli teatri “Ainult võltsid jäävad ellu” (lav Marko Raat) trupi esinemine umbes sama teatraalses mänguvõtmes ei tekitanud mingeid vastuväiteid. Lavastaja Pekka Milonoff arvaski nägevat “Romeos ja Julias” ning Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semperi lavastatud “Julias” ja “Padjamehes” nn uut, näitavat näitlemist, mis ka Soomes viimastel aastatel järjest populaarsust on võitnud. Ta arvas, et selle kaudu püütakse leida uut kontakti reaalsusega, sest distants teatri ja reaalsuse vahel on kärisenud nii suureks.
Ehk oleks siin ka sobiv koht edasi anda ˛ürii sümboolsed kingitused eesti lavastajatele: mentaalsed käärid lavastuste viimistlemiseks. Küsimus ei ole mitte pealetungivas Euroopa teatrikonventsioonis, kus lavastuste keskmine pikkus on 1,5 – 2 tundi, vaid lavaaja kasutamise ja täitmise oskuses. Kuigi eesti teatrile ja filmile on hakatud eriomaseks pidama eepilist laadi ja mediteerivat aeglust, tuleb kompaktsus ja väljenduslik intensiivsus kasuks ka selles laadis. Osaliselt näib seegi probleem seotud olevat lamedate tegelastega, kellel pole justkui midagi väljendada.
Kui ma ei eksinud ja kaasaegses Eesti ühiskonnas ongi domineeriv endassesulgunud ning suhtlemishuvitu inimene, läks see jutt küll kurtidele kõrvadele, kuid vähemalt on teater siis jälle elu peegeldama hakanud. Igal juhul soovin kõigile uut enesekriitilist hooaega!
