Praegu on tagasiside olnud valdavalt positiivne nii teatritegijailt kui publikult. Pöörasime seekord varasemast palju rohkem tähelepanu teatrist kõnelemisele ja kirjutamisele, andsime välja “Draama” raamatu, intervjueerisime väliskriitikuid ja žüriiliikmeid, salvestasime arutelud ja kõnekoosolekud ja anname neist tekstidest välja ka festivali järelkogumiku. Kõik see pluss festivali igapäevane kajastamine Postimehes ja ETVs ning auhinnatseremoonia otseülekanne oli eesmärgiga tõsta teater festivalinädalal positiivselt ühiskondliku tähelepanu keskmesse. Usun, et põhiosas see meil tõesti õnnestus. Rõõmustavalt palju oli teatriinimesi sel festivalil ka Tartus kohal. Kuigi Pärnu teatris oli “Draama” lõpupäeval planeeritud esietendus, Rakveres valmistatakse tuliselt vastremonditud teatrimaja avamiseks ja pingelisi proove tehakse mujalgi, liikus linnapildis ja õhtuti festivali klubis siiski tunduvalt rohkem teatriga seotud inimesi kui kaks aastat tagasi. Ja lõpetamisel oli üheteistkümnest laureaadist kohal kümme, ka see näitab, et “Draama” on muutumas selleks, milleks nimetus ju õigupoolest kohustabki – eesti teatri festivaliks, kus tõepoolest võiks iga sõna häbenemata suure tähega kirjutada. Kindlasti tuleb püüda edaspidi jätkata ka koostööd ilmataadiga: nii sooje ja vihmata suveõhtuid, mil mõnus kolleegide ja sõpradega festivaliklubi välikohvikus istuda ja teatrist või siis ka mitte teatrist kõnelda, ei ole meil alati juulikuuski. Ja sellist hästi toimivat ja hämmastavalt tublidest noortest inimestest koosnevat vabatahtlike meeskonda omada on iga festivalikorraldaja unistus. Ega ma ei teagi, kust või kuidas nad meeskonda tulid, aga neil tuli teha kaugelt rohkem, kui esialgu arvata oli. Ja nad tegid, näod naerul. Kasutangi lõpetuseks võimalust tänada kõiki, kes andsid endast parima (ja mõnikord rohkemgi) festivali õnnestumiseks.
Küsinud R. A.
