Venemaa teatrikriitiku Rimma Kretšetova arvates näitas see festival eesti teatri erinevaid tendentse. Üle-eelmine festival (2001) oli väga üheülbaline, esitledes eesti uut teatrit – kuid see polnud siis kuigi tugev, sest režissuur tahtis olla väga nüüdisaegne, kuid ei suutnud näitlejaid kaasa tõmmata.
«Nii oligi, et justkui uue tunnetusega kirjutatud näidendeid mängiti samamoodi kui Tammsaaret 1950. aastatel. See on avangardteatri probleem kogu maailmas – nüüdisaegne režii pöörab vähe tähelepanu tööle näitlejaga, protsessile, mis peaks kasvatama näitlejat, et saaks osaleda lavastaja eksperimentides,» meenutab Kretšetova.
Siis meeldis talle vaid Von Krahli teater, vaid seal olid näitlejad nüüdisaegsed. «Kõik see huligaansus, see oli orgaaniline, normaalne, tänapäevane teater. Kõik muu oli surnud jutustamine».
Palju erinevat teatrit
Seekord oli Kretšetova hinnangul palju erinevat teatrit. Esiteks Elmo Nüganeni lavastatud «Tõde ja õigus. Teine osa» – uus tase klassika tõlgendamises. See lavastus ei lähtu Tammsaarest kui vaid eesti kirjanikust, vaid eestlasest, kes kuulub oma mõtlemiselt maailmakultuuri.
Teiseks toob Kretšetova «Julia». «Julias» on tema sõnul kõige tähtsam see, et Tiit Ojasoo on samavõrd ülesehitav kui lammutav. «Sellist lammutamise ja ülesehitamise määra uues agressiivses teatris näen ma esimest korda.»
Kolmandaks Lembit Petersoni «Hamlet» – Shakespeare ilma viguriteta. «See tükk võiks eesti teatrit esindada mis tahes festivalil Euroopas,» on Kretšetova kindel.
Venemaa teatriteadlase ja -kriitiku Marina Timaševa jaoks oli ainus lavastus, mille kohta polnud kunstilisele ja esteetilisele tervikule mitte mingeid küsimusi, Nukuteatri «Troll-Poiss».
«Varem mulle tundus, et eesti teatris on tohutu näitlejaisiksuste ja -ansamblite potentsiaal. Aga sel aastal leidis kogu žürii, et kõige suuremad probleemid on just näitlejatega. Ma väga loodan, et see on ajutine nähtus,» edastas Timaševa festivali žürii põhiteesi.
Läti lavastaja ja pedagoogi Peteris Krilovsi sõnul ei usalda Eesti lavastajad mitte niivõrd näitleja mängu, kuivõrd näitlejat kui teksti- ja informatsiooniedastajat.
«Samas, eestlased on väga vapper rahvas, te võitsite ka meid jalgpallis, ning te olete suutnud säilitada oma teatris suured kontrastid, kui mõelda Theatrumi «Hamletile» ja Von Krahli lavastusele «Ainult võltsid jäävad ellu», mis paiknevad rahulikult ühes teatriruumis,» tunneb Krilovs rõõmu.
Ungari teatriteadlane, -uurija ja kriitik Adrienne Darvay Nagy on üllatunud, kui sarnased on meie teatrid ja probleemid.
«Lavastused on rohkem literatuursed kui teatraalsed. Etendused on pikad. Aga publiku armastus näitlejate vastu on liigutav,» võtab Nagy selle kokku.
Poola teatrikriitiku Piotr Gruszczynski arvates armastab eesti publik teatrit väga. Kuid teater võiks minna ka ise publikule lähemale. «Mind pani imestama, et vaid vähesed lavastused tegelesid tänapäevase Eesti eluga, sotsiaalsete probleemidega. Olge vapramad! Ärge kaugenege rahvast,» rõhutas ta.
Tsirkus ja uuseepika
Läti näitekirjanike ühenduse juht Dainis Grinvalds tuli festivalile suurte ootustega (mis põhinesid Balti teatrikevadel nähtud Vanemuise «Romeol ja Julial» ja Draamateatri «Eesti matusel»), kuid ei näinud siin päris seda, mida lootis.
«Päris palju oli puhast tekstipõhist teatrit, kus kogu tegevus oligi tekstis kinni, teatrit, millest tõlketa üldse midagi aru ei saa,» resümeerib Grinvalds.
Näitlejakool on Grinvaldsi sõnul Eestis väga hea, kuid siin on ka midagi tsirkuselaadset. «Teie publik hindab väga näitleja nähtud vaeva. Olid suured ovatsioonid lavastustele, kus minu meelest oli palju tsirkust, mis sisuliselt polnud vajalik. Niimoodi on väga kerge kaugeneda kõigest heast, mis eesti teatris on säilinud,» arvab ta.
Soome KOM-teatteri lavastaja Pekka Milonoffi arvates on Eestis pikk ja kõrgetasemeline näitlejatraditsioon, mis väljendus näiteks Linnateatri «Tões ja õiguses» ja Draamateatri «Finis nihilis».
«Aga näiteks «Julias» ja «Padjamehes» kohtub see traditsioon uuelaadse eepilise hoiakuga, kus näitleja laval on rolli kõrval, justkui kommenteerides rolli ja näidendit. «Romeo ja Julia» samuti, seda võiks nimetada lausa halvaks näitlemiseks,» arvab Milonoff.
Sellist teatrit võib tema meelest nimetada ka ebateatriks. «Kuid mida rohkem ma selliseid etendusi näinud, arvan ma teadvat, miks sellist teatrit on vaja teha. See tegeleb tähtsate küsimustega, millest nn suur teater on eemaldunud,» on Milonoff kindel.
Venemaa teatrikriitiku Maia Romanova sõnul jäi aga puudu festivalist kui peost, peoatmosfäärist. «See festival oli suunatud otse publikule. Osalejad tegid ausalt oma tööd ja kõik. Aga nii nad teevad ju tööd kogu aeg, terve aasta,» tuletas Romanova meelde.
Kui aga küsida, mitu teatrit oma näitlejad festivali ajaks proovidest vabastas, on põhjus selge. Arenguruumi on.
Teatrifestivali Draama 2005 laureaadid
Parima lavastuse auhind: «Julia» (Eesti Draamateater)
Auhind parimale lavastajale: Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, «Julia» (Eesti Draamateater)
Auhind särava episoodilise rolli eest: Märt Avandi, «Pidusöök» (Rakvere teater)
Auhind moodsa näitlemise ja väljendusrikka karakteri eest: Liina Vahtrik, «Ainult võltsid jäävad ellu» (Von Krahli teater)
Auhind sidusa, askeetliku ja esteetilise lavalise visuaali eest: Lilja Blumenfeld, «Hamlet» (Theatrum)
Auhind koostöö eest filosoofilise teatri loomisel: Priit Pedajas ja Madis Kõiv, «Finis nihili» (Eesti Draamateater)
Auhind kõrgepingelise rolli eest: Tambet Tuisk (pildil), «Padjamees» (NO99)
Auhind eluillusiooni lõhkumise eest: «Ainult võltsid jäävad ellu» (Von Krahli teater)
Auhind tõsiduse ja tundlikkuse eest: «Troll-poiss» (Eesti Nukuteater)
Auhind hingestatud fantaasia eest: «Pal-tänava poisid» (VAT teater)
Väliskriitikute eriauhind: Elmo Nüganen, «Tõde ja õigus. Teine osa» (Linnateater)
Žürii koosseis: Jan Kaus (esimees), Anneli Saro, Adrienne Darvay Nagy (Ungari), Piotr Gruszczynski (Poola), Pekka Milonoff (Soome), Marina Timaševa (Venemaa), Peteris Krilovs (Läti)
