Nüüd vaatas ta viie esimese päeva jooksul seitset tööd: «Tõde ja õigus», «Misjonärid», «Romeo ja Julia», «Pal-tänava poisid», «Finis nihili», «Savonarola tuleriit» ja «Et keegi mind valvaks». Ja on valmis muljeid jagama.
Alustuseks. Üldiselt. Millised on muljed?
Igal juhul positiivsed. Aga väga palju vastuolulisust on ka. On asju, mille suhtes ma tunnen, et mul pole vastavat haridust, et aru saada.
Näiteks?
No näiteks... «Finis nihili» oli mulle oma mõttetuses isegi arusaadavam kui «Savonarola tuleriit». Sellega on mul tõesti raskusi. Ma peaksin veel kindlasti Kivastiku asju nägema, tõenäoliselt tagantjärele midagi ka lugema. Mul ei ole sellist teatrialast haridust, ütleme kohe otse välja.
Kõivuga olen ma varem ka kokku puutunud. Kivastik on väga kauge. Selle konkreetse tükiga – mul oli teda mingi moment väga raske jälgida, sellepärast et see mineviku ja tänapäeva soust ei jõua mulle kohale. Ja siis ma jälgisin hoopis seda, kas näitlejad teevad apse või ei tee.
Praeguseni ma mõtlen, kas Uuspõld pidigi põlevat küünalt sööma või improviseeris.
Kui te ütlete, et «Savonarola» oli natuke üle pea, siis milline nähtud tükkidest teile kõige sügavama mulje jättis? Ja miks?
Võib-olla tänane, «Et keegi mind valvaks», aga see pole veel settinud. (Räägime vahetult pärast etendust – A. K.) Tõtt-öelda «Tõde ja õigus» raputas ikka nii kohe paigast ära, et... Võib-olla on see nüüd liiga lihtne jälle, aga mina, kes ma pole ammu teatris käinud, «Tõde ja õigus», sada aastat, Tammsaare, klassik...
Ma läksin sinna õigupoolest eelarvamusega – viis tundi ära istuda! Ma kirjutasin lõpukirjandi Tammsaarest, eks ole, ma kartsin, et see etendus kujuneb mulle väga igavaks. Aga esiteks oli ta väga lustlikult üles ehitatud, kui niimoodi võib öelda. Ma mäletan ju ka filmi, film ei aja naerma, peaaegu mitte kuskil, aga selle etenduse ajal saal kogu aeg naerab. Välja arvatud lõpus.
Naeru ma jälgisin ka kõigi etenduste ajal. Ma arvan, et olen hästi lõbus inimene, ja mingitel momentidel püüdsin ma ka naeru järgi rahvast diagnoosida.
Näiteks «Romeos ja Julias» oli nii, et keegi julges üksi üle saali naerda. See oli tema naer, mis talle kohale jõudis. «Tões ja õiguses» oli selline üleüldine naer.
Kui ma hüppan «Romeo ja Julia» juurde, siis ma tulin sealt välja ja mõtlesin, et sellest ma üldse ei räägi – see on rõve! Siis ma lugesin kavalehest protestikirja, mõtlesin kogu aeg, et täpselt minu mõtted (Vanemuine sai enne esietendust protestikirja, kus lavastuse lavaletoomine rõvedaks kuulutati – A. K.), ja kui ma jõudsin lõppu, kus nõuti, et ära keelata... siis... no mispärast ära keelata? Kindlasti mitte!
Meil on lilleseades ka ju demod. Minu käest on küsitud, mis on kõige räigem asi, mis ma kimpu olen pannud – ülekullatud heeringaluu.
See on nagu minu heeringaluu. Ja tavakimp on «Tõde ja õigus». Teemad on ka ju selleks, et raputada. Teater iseenesest on ju teater, ega teater ei ole mingi lustipidu. Teatris peab ka üht koma teist olema.
Üldiselt ma sain ikka mingi pisiku. Näiteks mu teatrihullust tuttav ütles, et ma pean rohkem Kivastikku nägema, siis ma hakkan sellest aru saama. Ta eeldab, et ma hakkan.
Lähme kronoloogiliselt edasi...
Ja «Tõe ja õiguse» lavakujundus mulle meeldis, funktsionaalsus, kõik on paigas...
«Misjonärid». Vaatajad olid hästi noored. Minu jaoks oli see väga lahe. Ma tulin etenduselt ära ja kuulsin, kuidas minu jaoks pätakad räägivad: «Äh, nagu need tänapäeva mehed on, poolnaine poolmees, et pärast seda...» Ma edasi ei kuulnud, aga kui lapsed seda näevad, et olla rohkem mees, noh, asi seegi.
Muidugi ma ei saa mainimata jätta, et see on õudselt maskuliinne festival. Naisi laval peaaegu polegi.
Äkki saab üldistuse teha kogu eesti teatri kohta?
Üks mehine ala siiski! Naiste osatähtsus laval oli väga väike.
Lähme edasi.
«Finis nihili» – ma kohe vaatan, mis ma selle kohta kirjutasin. Ma ju koju minnes kohe kiiresti-kiiresti kirjutasin.
Ahaa: «Teiseks vaatuseks väsisin mitte millelegi mõtlemast ära!» Seal on vahepeal nii, et kogu aeg väga energiliselt räägitakse, aga sellel ei ole mingit sisu.
Võib-olla on minus, nii kummaline kui see ka ei ole, konservatiivsust. Või taandub kõik ikka sellele, et mul pole vastavat haridust. Kui ma eelistusi teen, siis ikka «Tõde ja õigus», ja «Et keegi...» on väga hea. Otse elust. Otse meeste maailm.
«Pal-tänava poisid»?
See rabas mind ka. Esiteks sellega, et jälle see funktsionaalne lava. Ma püüdsin mõelda, kuidas vanasti oli – lava liikus! Minimalistlik lava ja see, et neli näitlejat ja 20 inimest –mind rabas, kuidas nad selle välja mängisid. Töötas täiesti.
Ja viimane – «Et keegi mind valvaks»? Üks kahest naise tehtud lavastusest komplektis.
Ma jõudsin sellele mõelda. Kummaline on see, et naised meeste maailma julgevad minna. Nii «Misjonärid» kui see siin. Ääretu julgus.
Lõpetuseks – milline pilt eesti teatrist jäi?
Mitmepalgeline. Ma julgeks ikkagi ütelda, et suurkujusid on meil palju. Näitlejate hulgas ja Nüganen on ju.
Ja festivali melu – see on midagi teistsugust! Mind isiklikult rõõmustas ka see, et ma nägin nii erinevaid töid.
