Plakatikunst oli Eestis kunagi iseseisev ja moodne kunstivaldkond. Selle kaudu murdis end suurde kunsti foto.
Teatri- ja kunstiplakatid olid ja on endiselt plakatikunsti eliidiks. Need on alad, kus võib leida kunstnike säravaid lahendusi ja kus on piisavalt mänguruumi boheemlasliku ainesega ümberkäimisel.
Näitus plangul
Raeplatsil avatud näitus plangul on juba vormilt plakati kui müürilehe näitamiseks sobiv. Tundub, et kuigi kujundamata, annab väljapanek ometigi pildi sellest, mil moel teatrid end reklaamivad.
Torkab silma, et teatrid reklaamivad end kui äriettevõtet. Millest muidu need iga teatri omatüübilised plakatid, mis juba eemalt peavad aimu andma, millise näitemajaga on tegu. Justkui Adidase reklaam, firmamärgiga ja puha.
Milles aga plakati-kunst(nik) süüdi on, et tema kunstivaldkonda tõsiselt ei võeta?! Teatrid võiksid ju ka oma etendused mängida maha ühes võtmes ja tonaalsuses, et lindistusegi puhul oleks kaugelt kuulda, kus on lavastus tehtud. Ometi on mõne teatri firmastiil sümpaatne.
NO 99 teatri Martin Pe-daniku mustvalged müürilehed on leidlikumad kui Von Krahli mustvalged. Rakvere teatri Jule Käeni seeria on hea seni, kuni ta ei hakka plakatil näitlejaid portreteerima.
Tahaksin nõus olla Endla peakunstniku Silver Vahtrega, et laskem ühel kunstnikul kujundada aasta jooksul ühe teatri etenduste müürilehed ning siis alles selguks, kas on niisugune oma käekiri, et firmamärk liialt plakatil kaubamärgina silma ei riiva.
Vanemuise kaubamärkkujundused formaadis A3 viitavad justkui kombinaatteatrile, mille etendused on ühesugused nagu plakatidki.
Tänapäeval pole enam ideoloogilist tsensuuri vaja – plakatikunsti on lämmatanud tellijad ise. Kunstnik võib teha kui tahes hea fotolavastuse või arvutigraafika, tellija tahab selle katta ikkagi nõutavate osatäitjate piltide, teksti ja sponsorlogode vahuga.
Logod plakatil
Sponsorfirmade logode riba vedeleb igal müürilehel kusagil servas, hullemal juhul laiutab keskel. Võib veel aru saada logodest, mis reklaamivad tõelist metseenfirmat, kes andis teavitatava ürituse korraldamiseks raha. Enamik on aga andnud alega reklaamipinda või sideteenust.
Eriti jabur on leida Kultuurkapitali seitset vägilast, kes piinavad kõrgkultuuri sümboleid oma kätes. Kultuurkapitali ülesanne ju ongi kultuuri toetada, mingisugust toodet ta ju otseselt ei müü, et tema kaubamärki oleks vaja näidata. Selle asutuse olemasolust on ju kõik kultuuriinimesed teadlikud.
Tellijate arvates peaks ilutsema plakatil ka kogu lavastuse näitemänguseltskond koos muude asjatoimetajatega.
Tahetakse kirja panna ka teatri nimi, kus see või teine lavameister on põhikoosseisus jne. Hea, et meil veel rahva- ja teenelisi kunstnikke pole, muidu oleks nõuka tagasi.
Sellise sigrimigri taha jäävad potentsiaalselt heade plakatistide esinemised rahvusvahelistel plakatinäitustel Lahtis, Varssavis või mujal, millest paarkümmend aastat tagasi elavalt osa võeti. Sellistel foorumitel pole sponsorlogode ja tekstiga kaetud müürilehtedega midagi teha.
