«Küsimus on, millest Kivastik kirjutab? Kas argielu, argikõne ja argitegevuse vaht, millest Kivastiku tekstide paremik koosneb, on sisu või vorm, mis varjab endas midagi muud? Kui Kivastiku tekst on hea ja vajalik, siis miks see nii on?» sedastab Põllu.
Ühe ettekandepidaja, ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolgi sõnul on Kivastiku kui dramaturgi üks eripärasid perfektne lõpetamatuse ja puänteerimatuse kunsti valdamine.
«Esmapilgul on temas raske näha mõttekaaslast nii vihastele struktuurilõhkujatele kui ka well-made-play lavastajatele. Hendrik Toompere juuniori lavastused osutavad mõttekaasluse võimalusele, mida ei saa otsesõnu nimetada ei sisu- ega vormipõhiseks,» ütleb Kolk.
Teine kõneleja, kirjandusteadlane Aare Pilv sõnastab oma põhiteesi järgmiselt: «Kivastik pole eesti draamas oluline ilmselt mitte selle poolest, mida ta «ütleb» (sest põhimõtteliselt «ütleb» ta laias laastus samu asju, mida teisedki praegused lemmikdramaturgid, nt Tätte ja Lennuk), vaid selle poolest, et ta kirjutab oma tekste n-ö näitlejale suhu. See tuleneb ilmselt sellest, et mitmed ta tekstid on sündinud konkreetset näiteseltskonda silmas pidades.
Lühidalt: Kivastik ei mõtle eelkõige mitte sellele, et näitlejal oleks midagi huvitavat öelda, vaid sellele, et näitlejal oleks «ükskõik mida» huvitav ja mõnus öelda; seda mõnu vaadates mõnulevad vaatajadki.»
Festivali klubi
Arutelu «Mart Kivastiku näidendid Eestis teatris»
Ülikooli kohvikus täna kell 12
