Nii saatis «Draama» suve hakul näitleja Tambet Tuisu nädalaks Prantsusmaale Claude Buchvaldi juurde proove tegema. Tanel Lepsoo ja tema tõlgitud monoloog näidendist «Eelviimane inimene» kaasas.
Buchvald ongi tuntuks saanud sellega, et on esimesena, juba alates 1970ndatest nn uut teksti kirjutava Novarina näitemängud «söödaval kujul» lavale toonud.
Hirm oli põhjendamatu
Pärast naasmist rääkis Tuisk Postimehele (vt 30.06.2005), et sealne teatritegemine on väga ja väga tekstipõhine. Ka ise monolooge lugenuna – neis, kõige lihtsamalt öeldes, ei ole laused, vaid mõtteperioodid –, oli ühisprojekti lavalist realisatsiooni vaatama minnes ootushorisont kõikuv. Ent intrigeeriv.
Ühelt poolt kardad, et sind tapetakse tekstimassiividega, teisalt on targad inimesed rääkinud, et see, mis tandemist Buchvald-Novarina sünnib, on hea ja rohujuure tasandil uus. Kolmandaks noor eesti ja
vanem prantsuse näitleja
(Claude Merlin) koos...
Mida siis nähtus... Igal juhul oli hirm tapva igavuse ees põhjendamatu. Novarina teksti- ja Buchvaldi lavastuskeel on tõepoolest teistsugune. Nagu lavastaja kõrvalolevas kommentaaris viitab – asi pole mitte nii, et näitleja nimetab asju sellepärast, et ta on laval, vaid et asjad vajavad nimetamist. Olgu need siis füüsiliselt olemas või mitte. Asjad.
Tekst vajab ettekandjat. Vahendajat. Meediumit, kes kirjapandud sõna lihastaks.
See ei tähenda samas, et laval oleksid olnud eesti ja prantsuse keeles rääkivad pead. Kaugel sellest.Tuisk ja Merlin liiguvad laval. On väga kohal, väga olemas.
Ning duaalsus, Novarina omagrammatilise ja keerulise teksti kakskordne, mis sest et eri keeltes, äramängimine lisas ehk isegi vürtsi. Tähendusplaane kindlasti. Samamoodi, nagu ka erinevate teatritraditsioonide mänguvõtmete võrdlust.
Loodetavasti avab uksed
Kui Tambet Tuisu mängus oli «põhjamaist kargust», mida võiks tabavalt ka depressiivsete algetega sissevaatavaks intellektuaalsuseks nimetada, siis louis-de-funes’lik Claude Merlin mõjus pigem näitlejana suure algustähega, enesekohase laval olijana, sellena, kes teab oma väärtust ja tunneb ennast teatri väljendusvahendeid kasutava meediumina vabalt, isegi ülbelt – seda ikka heas mõttes.
Kokkuvõtlikult – «Eelviimane inimene», tema kakskeelsed ja kahekordsed otsingud, katkend teekonnast, oli igal juhul huvitav. Ja loodetavasti ka uksi avav. Athena maja saal oli puupüsti rahvast täis. Kuuldavasti on plaanis ka tõlkeraamat. Igal juhul oleks huvitav sellist katsetust siinses teatris näha. Või siis näha terviklikku lavastust.
------------------------------------------------------------
Mida ütleksite Valère Novarina näidendi «Eelviimane inimene» kohta?
Claude Buchvald
lavastaja
«Novarina on minu jaoks prantsuse suurim kirjanik, kaasaja kirjanik. Autor, kes võtab teatris riske – keeles, ruumis, näitlejas. Tema allikad peituvad keeles. Seni on keel olnud lihtsalt materjal. Siin aga ei suhestu näitleja rolliga, ei suhestu sellega, kes ta laval on.
Suhe on vastupidine, selle asemel et otsida, miks ta midagi tegi, teeb ta midagi. Tegevus põhjendab inimese.
Aga enne peab vabanema tegelaskujust. Tavaliselt otsitakse põhjusi, mida tunda ja tajuda. Siin on vastupidi.
Oluline on jälgida esemeid, mis on lava peal. Tambetile (näitleja Tambet Tuisk – toim) ei andnud ma praktiliselt mitte mingeid juhtnööre. Vahel rääkisin lugusid ja andsin vihjeid. Konkreetseid ülesandeid ei andnud.
Meie maailmas tuleb ületada draama. Muidu võib teater lihtsalt lämbuda. Novarina lähenemine, inimainesse suhtumine, on eripärane.
Ja viimane asi. Tekst on tooraineks, mitte ettekäändeks. Tekst annab võimaluse näitlejal ilmuda. Aga et näitleja saaks ilmuda, peab ta kõigepealt kaduma, vabanema iseendast, et uuesti läbi teksti materialiseeruda.»
Festivali lavastus
«Eelviimane inimene»
Autor Valère Novarina
Osades Claude Merlin ja Tambet Tuisk
8. septembril Athena majas
