Teatriloolane Jaak Rähesoo andis lühikese ülevaate eesti teatris toimunud uuendustest.
Väikeste muudatuste aeg
Eesti teatri sünnist alates on Rähesoo väitel käinud uuendused periooditi. Juba kutselise teatri tekkimise aegu tahtis Menning teha teistsugust teatrit kui näiteks Wiera.
Järgmiseks uuenduslaineks olid 1920ndad, mil levisid impressionism, ekspressionism ja muud voolud. Noor-Eestist alates oli oluline, et igal põlvkonnal oleks mingi oma mõte, mida nad tahavad väljendada.
1960.–1970. aastate teatriuuendus on olnud kõige iseseisvam, kuid kõik need periooditi ilmnevad uuendused pole kunagi olnud omaette asjad, vaid Euroopa teatris ja maailmateatris toimuvaga seoses.
«Euroopa ja maailma teatris pole lähiajaloos aset leidnud järske puhanguid, väiksemad uuendused on aga pandud kohe postmodernismi patta. Võib-olla seisab meil ees pikem periood, kus võimalikud ongi vaid väikesed muudatused. See on küll tuleviku ennustamine ja mitte rohkem väärt kui kohvipaksu pealt ennustamine. Aga iga hea kunstnik toob ikka midagi uut,» arvas Rähesoo.
Kultuuriajakirjanik Andres Keil esitas oma arusaama eesti teatri seisust. Tema sõnul ei näita see, kui eestlane käib palju teatris, järelikult on eesti teatriga kõik korras, veel midagi.
Teater võiks rääkida sama keelt, mida me räägime iga päev. Ühiskonnas toimub huvitavaid asju kogu aeg. Miks teater sellega siis nii vähe tegeleb, küsis Keil. Teravalt kerkis üles ka küsimus, miks juhtub nii, et teatrikoolist tulevad inimesed lähevad teatrisse tööle, kuid kaotavad ambitsiooni kunsti järele.
Intrigeeriv vestlus
Publiku seast lisas prantsuse keele ja kirjanduse õppejõud Tanel Lepsoo, et eesti teater on euroopa teatrist erinev, sest meil ei ole eriti näitekirjanikke, ka ei osata meil keeli, et tõlkida väga häid näidendeid, mis võiksid teatrisse tuua värskeid vaatepunkte ja teemasid.
Kokkuvõtvalt oli vestlus vägagi intrigeeriv. Jõuti ühe olulisima küsimuseni, mille sõnastas kirjandusteadlane Aare Pilv. Kas me ootame teatrilt midagi uut või pigem midagi üllatavat?
