Kohati võiks lavastuse varjamatut teadlikkust kõneldavast keelest, selle taotlust tabada keele tähendusi tema kõla kaudu võrrelda mõningate Theatrumi otsingutega, ent kui Lembit Peterson näib püüdlevat väljendust, kus selle kandja on nagu kontsentraat ja üldistus kõigi juhusele allutatud võimalike lausumismooduste taga, siis Buchvald rõhutaks justkui väljenduse «lihalikumat» poolust.
Kuid mingis punktis ei olegi need lähenemised päris vastandlikud. Mõlemat täidab teadmine, et vaid keele kaudu saavutavad lavalolijad oma eesmärgid ja et lausutud sõna ei ole vaid vormitäide tegevuse kannul. Mis aga ometi ei tähenda õhtumaisele teatrile tihti pahaks pandud tekstikesksust.
Unistus vabadusest
Tegevus toimub tütarlaste internaatkooli-laadses ööbimispaigas. Tüdrukute «represseeritus» ei ole just lavastuse põhisõnum, kuid lavatagused korravalvuri sammud ja uksekääksatused konkretiseerivad aeg-ruumi küllaltki kujukalt.
See on asutus, kus valitseb range kord, ja nõnda väljendavad tüdrukute öised kõnelused kui just mitte otsest pagemissoovi, siis vähemasti unistust vabadusest.
Selle unistuse rituaalseks läbimängimiseks jutustavad nad üksteisele Homerose «Odüsseiat». Moodus, kuidas vaikne jutustamine muutub etendamiseks ning voodite alt ilmuvad lagedale kostüümid ja rekvisiidid, võimendab veelgi tunnet, et tegemist ei ole spontaanse igavusepeletamise, vaid ööst öösse täiustatud põgenemiskavaga. Isegi kui selle vabastav toime teostub vaid unenäos.
Sest nende mängus ei põimu üksnes eepose ja internaadi reaalsused, vaid ka ärkveloleku ja unenäo seisundid. Vahekulminatsioonid «Odüsseia» sündmustikus vahelduvad uinumiste, ärkamiste ja öörahu teesklemisega, kasvades seejärel taas üle Homerose tekstiks.
Selle edastamisel ja musikaalseks muutmisel on kasutusele võetud lai intonatsioonigalerii mahalugemisest ja tavakõnest mitmehäälse lauluni välja, vaheldust pakuvad koguni eestikeelsed dialoogikatked.
Osalt kaetakse sellise vokaalse variatsiooniderohkusega muidugi ka koolitöö kohustuslikke elemente (tõsi küll, paar trupi liiget on juba diplomeeritud näitlejad), kuid see ei tähenda, et tervik jäänukski vaid seda eesmärki täitma.
Muidugi oli selle vaheajata kahetunnise Homerose-sessiooni vältel hetki, mis libisesid tühjalt või kordasid juba eelnevat.
Näitlejate kohatine väsimus on ka mõistetav, seda enam, et paus lõhkunukski lavastuse tajumiseks vajaliku pidevuse, mille raames saab küll ärgata või uinuda järgmisse tekstilõiku (saamata seejuures täpselt aru, kas ollakse kõledas dormitooriumis või teel Ithaka poole), mitte aga tõusta täielikult (keelest) ärkvele.
Eeposest ellu
Tähendusvõimalustelt laetumad olidki need ülemineku või vahevaakumi hetked, mil eeposetegelaste omavaheline suhtlus kandus üle ka tüdrukute endi keskele. Kui just peategelaseks tõusnu (määratu) välja arvata, ei joonistunud teistel internaadielanikel välja kuigi sidusaid isiklikke lugusid.
See oli ilmselt ka taotluslik, vältimaks mingit karakterisse kukkumist vms, kuid tundub, et see oht ei oleks kummitama hakanud ka siis, kui paralleelmaailmade kohtumisest ajendatud äratundmisi rohkemgi sündinuks.
Nõnda sugenes tegevusse aeg-ajalt sellist juhuslikkust, mille teadvustamise korral oleks ehk saanud seda kas reljeefsemalt välja tuua või sellest hoopis loobuda.
Näiteks tüdrukute võimusuhted, mis ilmselgelt ei omanud lavastuses erilist tähtsust, kuid mis aeg-ajalt esile tõusnuna panid siiski mõtlema, mis nendega peale hakata.
Enamik paralleele, sealhulgas eepose episoodide sidumine ühikaplikade seksuaalse pihtimuslikkusega, olidki rohkem emotsionaalsed ja assotsiatiivsed, vähendades nende tõlgendamisvajadust mis tahes mõttes.
Tartus tuleb «Odüsseia öö» ettekandele reedel kell 19 Sadamateatris
Esietendus
«Odüsseia öö»
Lavastaja Claude Buchvald
6. septembril teatris NO99
