Arutelu veavad teatrikriitik ja -loolane Jaak Rähesoo ning Postimehe ajakirjanik Andres Keil.
Toome siinkohal teemad, mis arutelul tõstatakse.
Jaak Rähesoo analüüsib eesti teatriuuendusi läbi aegade.
Rähesoo: «Minu põhitees on, et terve eesti teatri ajaloo vältel on olnud meil uuendusi, kõige selgemini on meeles muidugi 69. aasta uuendus. Kõik meie uuendused on alati seotud maailma teatri liikumistega. Küsimus ongi, kas praegu on maailma teatris üht suurt uuendushoovust, või on pisikeste jõudude kogupilt.»
Keil püüab vaadata hetkes olevat n-ö mõtleva ja müüva teatri vastasseisu.
Andres Keil: «Eesti Teatriliit räägib uhkusega, et Eestis on teatrikülastusi palju – oleme Euroopas Islandi järel teisel kohal. Minu küsimus on – kui hea ja määrav see näitaja on? Kui enamik on enam kui keskpärane, siis pole suurest vaatajaarvust sootsiumi vaimlise arengu koha pealt ju eriti kasu...
Teiseks, mind on juba pikemat aega vaevanud küsimus, et kuhu kaob teatrist kunst. Teatrikoolides õpetatakse noori – me teeme kunsti! Me loome! Mõni aeg peale (riigi)teatreisse hajumist on kunst kadunud, tehakse isuga «munadeta meinstriimi». Milles on küsimus?
Ja kolmandaks – miks mitte luua non-institutsionaalse teatri haldamisega tegelev Kaasaegse Teatri Keskus, mille palgal on professionaalsed projektijuhid-produtsendid, kes aitavad vabatruppidel lavastusi toota...?»
