Arutelus olid kutsutud osalema Eesti Muusikaakadeemia Kõrgema Lavakunstikooli juhataja Ingo Normet, tema abi Liina Jääts, haridus- ja teadusministeeriumi teaduse ja kõrghariduse osakonna juhataja Jaan Kõrgesaar, kultuuriministeeriumi teatrinõunik Tõnu Lensment ja Teatrijuhtide Liidu esimees Indrek Saar.
Kohale ei saanud kutsututest tulla Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia lavakunstide osakonna juhataja Kalju Komissarov. Kogu vestlust juhtis ja suunas kultuuriajakirjanik Andres Keil.
Väitluse rollimängud
Sissejuhatuseks esitasid kaks noormeest festivali korraldusmeeskonnast väitluse põhiteesid. Mõlemad olid võtnud endale rollid. Üks oli arenenud kultuurihuviga haridusministeeriumi ametnik, kes arvas, et draamaõpet on üldhariduskoolidusse kindlasti vaja.
Miks on koolides olemas muusikaõpetuse ja kunstiõpetuse tunnid, aga draamaõpet ei ole, kuigi teater on kõige populaarsem kunstiliik Eestis? Rahvas käib rohkem teatris kui näiteks kuskil kunstigaleriis. Draamaõpe annaks inimesele võimaluse õppida ennast väljendama, ennast rohkem avama ja tänu sellele oma ideid paremini esitama.
Teine noormees, kes oli kehastunud mõõduka kultuurihuviga haridusministeeriumi ametnikuks, arvas, et draamaõpe on oluline, aga kui kunstiliigid on üha enam ja enam sulandunud, siis ehk oleks mõtet õpetada ühes tunnis õpilastele kõike, kuna uue õppeaine juurde tulemisega suureneks õpilaste koormus. Ja koormus on niigi suur. Veel oleks siis vaja ka inimesi, kes oskaks õpetada draamaõpet koolides.
Kui «ametnikud» olid oma seisukohad välja öelnud, anti sõna arutelule kutsutud külalistele.
«Draamaõpetus ei oleks selleks, et publiku arvu tõsta, vaid see on arengu eesmärgil oluline. Draamaõpetuse kaudu saaks arendada keelt, mida ja kuidas me räägime. Samuti on oluline eneseväljenduse õppimine ja analüüs. Näiteks
Shakespeare’i «Romeo ja Julia» põhjal võiks analüüsida elu, armastust ja muud elusse puutuvat,» ütles Ingo Normet.
Arutleti selle üle, kas teatriõpetuse olemasolu tõstab inimeste huvi teatri vastu. Sest kuigi meil on olemas kunstiajaloo tunnid, käib galeriides siiski suhteliselt vähe inimesi.
Üheks põhiküsimuseks kujunes, et kes teeb need otsused, mida õppekavadesse juurde võtta ja mida mitte. Otsest vastust sellele ei leitud, kuna õppekavade koostamine ja nende üle otsustamine olevat pikk protsess, mille lõpuks kinnitab riigikogu.
Draamaõpe koolidesse!
«Kultuuriakadeemial olevat plaanis sisse viia kooliteatri juhi õpe. Milline siis ikkagi võiks välja näha üks teatrikool ideaalis, mida seal peaks õpetama ja kui paljudele inimestele aastas?» esitas Andres Keil omapoolse küsimuse.
Üheks põhikonfliktiks sai ka kultuuriministeeriumi ja haridusministeeriumi koostöö küsimus. Kes mis küsimustega peaks tegelema? Leiti, et nimetatud asutused peaks rohkem koostööd tegema.
Veidi ehmatavalt mõjus Tõnu Lensmenti lause, et näitlejaid võiks koolitada veel rohkem. Arvestades just seda, et viimasel ajal on levinud pigem vastupidine arvamus. Äkki koolitatakse näitlejaid liiga palju? Nad ei leia tööd pärast kooli. Lensment täpsustas, et seda mõtles ta eelkõige lavastajana, teatrinõunikuna leiab ta, et koolitatuid on piisavalt.
Jaan Kõrgesaar lisas, et probleemiks on ka kindlasti see, et kui meil on inimesed, kes õpetavad draamaõpet, siis nad ei ela vaid sellest ära, nad peaksid õpetama ka veel midagi muud. Näiteks maakoolides oleks see väga suur probleem. See on juba praegugi väga suur mure, isegi ajalooõpetajate puhul. Tunde on lihtsalt liiga vähe.
«Teater on kõige enam erinevaid kunstiliike ühendav kunst – järelikult teatri kaudu saab väga paljusid teisi kunste näidata, juba sestap peaks kindlalt pooldama draamaõpet koolides,» rõhutas Indrek Saar draamaõppe olulisust.
Üldistades võiks öelda, et tekkis palju küsimusi teatrihariduse vajalikkuse osas, kuid ühtseid ning ammendavaid vastuseid ei leitud. Kindlasti on see arutelu üheks oluliseks sammuks, et edasi mõelda draamaõpetuse viimisest koolide kohustuslikku programmi.
