Toruni linnateater mängib täna Tartus ja homme Tallinnas Elmo Nüganeni lavastust «Laulatus». Leedu näitleja Vladas Bagdonas, kes mängib selles peaosa, peab koostööd Nüganeniga oma loomingulise karjääri tipphetkeks.
Kas näitleja jaoks on festival raske töö või puhas rõõm?
Minu meelest pole raske ükski töö, mida sa oskad. See, millega tegeled, peab rõõmu valmistama. Lähed lavale ja unustad kõik raskused. Ükskõik, kas see laabub või ei – raskusi etenduse ajal ei märka. Pärast etendust pole aga mõtet sellest enam rääkida.
Kas Leedus on ka sarnane festival?
Varem oli rahvusvaheline festival «Life». Ka Elmo Nüganen ja Tallinna Linnateater mängisid seal «Pianoolat». Vahepeal ei olnud üldse midagi. Mitte mingit festivali. Hakati juba rääkima, et teater on suremas, ehkki meil on nii palju häid lavastajaid: Tuminas, Koršunovas, Nekrošius, Vaitkus. Aga festival peab olema.
Eelmisel aastal alustas uus rahvusvaheline festival «Sirenos». Aga päris omadramaturgia festivali, nagu näiteks Poolas (või nagu järgmisel aastal Tartus – I. P.) meil pole. Algupäranditega tegeleb üks-kaks teatrit. Teater kommertsialiseerub, otsib raha, otsib publikut. Leedu algupärandiga Leedus kaugele ei jõua, publikut sellega saali ei too.
Eestis räägitakse küllaltki palju riigiteatrist, sellest, palju riik peaks riigiteatrile raha andma, aga ka kellele – ja miks.
Need vaidlused käivad meil ka. Et kellele raha juurde anda – kas akadeemilisele teatrile, kes saab niikuinii dotatsiooni, või mõnele väiketeatrile, kes tegeleb omalaadsete otsingutega, kuid dotatsiooni ei saa. Lõppu sellel vaidlusel pole näha.
Mina lahkusin 1992. aastal noorsooteatrist, praegu olen meie muusikaakadeemias lavakunsti õppejõud. Teatris teen rolle lavastajate kutsel.
Elmo Nüganen on öelnud, et üks peamisi põhjusi, miks ta «Laulatuse» Toruni linnateatris ette võttis, olite teie. Kuidas Nüganeniga koostöö sujus?
Tutvumine ja koostöö Elmo Nüganeniga oli ehk minu loomingulise elu kõige ilusam aeg. Oleksin väga rõõmus, kui saaksin temaga veel koos töötada. Välismaal on iseenesest hea lavastada. Vaatad, et ahah, mingi väike festival või teater, mind kutsuti, teen kuidagi... Aga Elmo nii ei teinud. Olen talle selle eest tänulik.
Mängite «Laulatuses» poola keeles. See pole teie emakeel.
Ma ei oskagi öelda, mis on mu emakeel. Kuid 7. eluaastani oli meie kodukeeleks poola keel. Kui ma kooli läksin, siis ma leedu keelt ei osanud.
Minu poola keel on imelik. Poola kriitikud märkasid seda. Seda rajatagust aktsenti. Neile see meeldib!
Muide, Torun ja Vilnius on väga tihedalt seotud. 1939. aastal kolis ülikool Vilniusest ära ja selle baasil loodi Toruni ülikool. Samamoodi tuli Toruni Vilniuse teater. Selles mõttes on Vilniusel ja Torunil väga palju ühist. Võib-olla kuulevad nad minu aktsendis ka oma juuri – kui sentimentaalselt oletada?
Mis on «Laulatuses» kõige olulisem?
Minu meelest on oluline see, et me suutsime läheneda «Laulatusele» pisut teistmoodi kui lavastajad, publik ja kriitikud on Poola teatris harjunud. Varem on Gombrowiczi tekste lavastatud kui tumedaid tragifarsse, aga Elmo tegi helge lavastuse. Selles on võib-olla kõige tähtsam erinevus. Me olime traditsioonist vabad.
Elmo Nüganeni «Laulatus» etendub täna kell 20 Vanemuise suures majas ja kolmapäeval kell 19 Eesti Draamateatri suures saalis
