5. - 10. september Tartus

Artiklid festivalist

Festival – kaasaegne rituaal ja transs

02.09.2005
Anneli Saro, Sirp

Ideaalis peakski festival olema üks suur teatripidu, mis toob kokku Eesti näitlejad, lavastajad, kunstnikud, kriitikud ja teised asjaosalised ning haarab kaasa ka kohalikud elanikud.

Nii draamafestivali kui igal paarisaastal Rakveres peetava rahvusvahelise teatrifestivali “Baltoscandal” oluline iseärasus on see, et osalejad jätavad argimured oma koduteatri linna ning sukelduvad mitmepäevasesse kultuurimöllu. Tekib nn vookogemus, täielik neeldumine esteetiliselt ja intellektuaalselt haaravatesse tegevustesse ning kaasaminek sündmuste ja inimvooga. Vookogemus meenutab mitmes suhtes transsi, kus metafüüsilised jõud vallutavad inimese keha ja meeled ning selle protsessi peatamine pole enam inimese võimuses.

Uude konteksti (nii füüsilisse kui vaimsesse) satuvad festivalil ka lavastused. Kuna ühe päeva jooksul vaadatakse tavaliselt mitut etendust ning pakkumine ületab igal hetkel vaataja vastuvõtuvõime, siis tekivad etenduste ja inimeste vahel igasugused põnevad intertekstuaalsed suhted, mis muidu nii lihtsalt ehk ei tekiks. Etendused, tegijad ja vaatajad on toodud festivaliks maksimaalse suhtlemisvalmiduse tsooni. Ainult mine ja kasuta!

Festivalil osaleja üks põhiemotsioon on kultuuriahnus: näha võimalikult rohkem, tajuda võimalikult peenemalt, mõista võimalikult sügavamalt – saada kätte suur plaan. Kultuuriahnuse primitiivsemat poolt esindaks hüüdlause “Eesti teater kuue päevaga!”. Mis teha, just seda massimeedia ja teised “analüütikud” “Draamalt” otsima lähevad. Kõiksuse hõlvamine ja sellest tulenev täidetuse tunne on ju iseenesest meeldivad.

Kui festivalil juhtub olema žürii, nagu näiteks draamafestivalil, siis on vähemalt mingi lootus, et välja selgitatakse parimad kunstimeistrid ja kvaliteetseimad artefaktid. Eestis näib erilist kaalu selles vallas omavat väljastpoolt, välismaalastelt tulev tunnustus. Pole siiski kunagi märganud, et kunstiüritustel toimuks tihe rebimine, domineeriks võistluslik aspekt. Paljud leiavad koguni, et kuna kunsti hindamise kriteeriumid on igal juhul subjektiivsed, siis on ka auhinnad selles sfääris mõttetud, või siis vähemalt väga sümboolsed. Pealegi peaksid festivalid stimuleerima loomingulisi kontakte ja koostööd, mitte võistlust. Kultuurikorraldajad on jälle veendunud, et kõrgkunsti esiletõstmiseks ja tarbija usalduse võitmiseks ning eriti meedia tähelepanu köitmiseks on auhinnad peaaegu vältimatud. 

Kommertslauseid kasutades, kuid loovusele õhutades kirjutan lõpuks: “Festivalil on kõik võimalik! Tee endale ise festival! Valik on Sinu!”