Mis on see üks detail/ stseen, mida te soovite, et vaataja «Pidusöögis» kindlasti tähele paneks? Miks?
«Pidusöök»on lugu poegade mässust isa vastu. Esmapilgul tundub poja räige süüdistus isa vastu üsna tõene olevat.
Klassikaline lähenemine nõuaks tõe kinnistamist siis kas ühele või teisele poole. Kummalgi puhul poleks mind see lugu huvitanud.
Mind huvitas hoopis see, et kui inimesed hakkavad võhivõõraste ehk siis vaatajate ees oma pesu pesema, siis muutuvad kõik tõed küsitavaks ja valed muutuvad tõdedeks.
Sellise koorma all elades ei pea aga keegi vastu. Nii et pole vaja otsida süüdlast.
Millise tagasiside on lavastus siiani saanud ja kas see on adekvaatne olnud? Olete sellega rahule jäänud, kuidas lavastus on vastu võetud? Miks?
«Pidusöök» on saanud ideaalse vastuvõtu. Üksmeelselt on neid lugusid armastanud vaatajad, kiitnud kriitikud ja hinnanud professionaalid.
Praktiliselt olematu reklaamiga on lavastus olnud defitsiitne ja pilgeni väljamüüdud.
Mida te praegu teete, mis on edasised plaanid, mõtted?
Hetkel valmistan ette kahte tulevast lavastust. Esimene on Heinrich von Kleisti «Lõhutud vaas», mis esietendub Eesti Draamateatris.
Teine aga Gabriel Garcia Marquezi ainetel «Sada aastat üksildust» Vanemuises. See lavastus esietendub järgmisel aastal, siis kui eesti teatril täitub sada aastat. Selline imelik seos.
Lisaks on tulemas paar näitlejatööd – üks vastalgavas filmis ja teine teatris.
Õpetan koolis ja mõtlen järgmise suve peale Viinistul, kus teatridessandi teevad «Sürrealistid».
Miks otsustasite «Pidusöögi» lavastada? Mis on selle n-ö saamislugu?
Ma ei tea isegi enam, miks ma mingeid asju lavastan. Ratsionaalsetel kaalutlustel tehtud lood kipuvad reeglina elutuks jääma.
Aga õnnestunud asjadega on nii – osa lugusid tuleb ise minu juurde, teisi peab taga ajama.
Ju siis on erutav. Mõlematpidi.
Hendrik Toompere juuniori «Pidusöök» etendub «Draama 2005» raames pühapäeval, 4. septembril kell 19 ja esmaspäeval, 5. septembril kell 21 Sagadi mõisas.
