Tänasest heidab Postimees ettevaatava pilgu festivalile «Draama 2005», mis algab 5. septembril Tartus. Vastavad lavastajad, kelle tööd on valitud festivali eeskavva.
Mis on see üks detail/stseen, mida te soovite, et vaataja «Orkestriproovis» kindlasti tähele paneks? Miks?
See lugu räägib vastuolust orkestri ja dirigendi vahel; vastuolust olme ja kunsti (antud juhul muusika) vahel. Ja sellest, et rasketes olukordades on just kunst see, mis meid aitab.
Ka see lugu nõuab ohvreid, enne kui hullunud pillimeesteni jõuab teadmine, et lahendus on muusikas. Sooviksin, et publik oskaks ja tahaks seda teekonda jälgida.
Millise tagasiside on lavastus siiani saanud? Olete sellega rahule jäänud või ei? Miks?
Seda on mängitud umbes 50 korda. Parim keskkond selle esitamiseks on kahtlemata kirik (nagu Fellinilgi) ja võimsamad hetked ongi olnud restaureerimisjärgus Narva Aleksandri kirikus.
Lavastus oli 2004. aastal kultuuripreemia nominent ja seda on vaadanud ca 20 000 inimest, kes valdavalt on rahule jäänud, nii et patt oleks nuriseda. (Teatavate žüriide tendentslikkuse vastu ju niikuinii ei saa.)
Mis teil praegu käsil on, millised on edasised plaanid ja mõtted?
Mängin Kalvi mõisas «Eebenipuust torni» ja valmistun lavastama Friedrich Dürrenmatti «Vana daami visiiti» Eesti Draamateatris.
Miks otsustasite «Orkestriproovi» lavastada? Mis on selle n-ö saamislugu?
Ahvatlesid võimalused, et laval kohtuvad orkestrandid ja näitlejad, et tekib võimalus tajuda dirigeerimise kunsti, juhatada sümfooniaorkestri ees Schubertit ja Beethovenit, olla materjali sees, mille on tegelikult loonud filmilegend Federico Fellini, kasutada paralleelselt ka filmikunsti vahendeid (suured plaanid, võimalus inimest lähedalt vaadata) – kõigi nende kogemuste saamine oli vägagi stimuleeriv. Loodame, et «Orkestriproov» hakkab hingama ka Tartu Jaani kirikus.
Roman Baskini «Orkestriproov» etendub festivali «Draama 2005» raames kolmapäeval, 7. septembril kell 23 Tartus Jaani kirikus
