«Ma ei taha öelda, et ma elan teatrile, ma elan ka päikesele, perele, pojale, naisele. Aga mulle meeldib see, et ma iga uue lavastusega hakkan tegelema uue maailmaga. Ma otsin auke endas – palju seal veel ruumi on,» tunnistab Vanemuise näitleja Tambet Tuisk, kes saabus Prantsusmaalt ebatavalise teatriprojekti proovidelt.
Nimelt etendub sügisesel festivalil DRAAMA 2005 prantsuse lavastaja Claude Buchvaldi teatrieksperiment, milles üht ja sama monoloogi mängivad paralleelselt eesti ja prantsuse keeles Tambet Tuisk ja Claude Merlan.
Mida täpselt Prantsusmaal tegite?
Ühtepidi oli see töö mulle kokkupuude tekstiga, teisalt ühe variandiga sellest, kuidas Prantsusmaal teatrit tehakse.
Tihtilugu me, ma ise kaasa arvatud, tahame pause teha ja mõtet välja tuua. Nemad panid ühe jutiga.
Seal tekstis sa ei saa lausetele mõtet taha panna. Saab tervele tekstilõigule. Ta läheb ühe hooga.
Tanel Lepsoo, kes selle monoloogi tõlkis, ütles, et kui dadaistid ja sürrealistid lihtsalt tekstistruktuuri lahti lõhkusid, sellest midagi uut kokku panemata, siis Novarina on edasi läinud. Lausegrammatikat säilitades on ta teinud oma kõne nagu lapsed.
Seistes prantsuse kolleegiga kõrvuti laval, mis vahe on?
Proovisin läbi füüsise juppe lahti mängida ja lavastaja ütles jälle – ei-ei!, see tõmbab tähelepanu tekstilt liiga ära. Selles teatris on tähtis tekst, mitte niivõrd see, kuidas tekst, füüsis ja lavaruum koos hakkavad töötama.
Üksikult üdisele liikudes – kas te näitlejana aina tegeletegi otsingutega?
Mul on see õnn olnud, et olen koolis ja Vanemuises saanud väga erinevaid asju mängida. Ka esimesel Vanemuise-aastal ütlesin mitu korda Tartu Teatrilaborile «jah», kuigi mul oli koduteatris palju tööd – mind huvitas, mismoodi Andrus Laansalu ja see punt teatrist mõtleb. Mida nad teha tahavad. Et nende kindel veendumus avardaks ka minu arusaamu.
Kas teater ise, organismina, ka mõtleb? Või on ainult võimalik teatrist mõelda ja teatrit teha?
Mu on tunne, et me kohe-kohe hakkame sinna etappi jõudma. Ma tõmbaksin võrdusmärgi: mõtleb – liigutab mingeid protsesse. Annab alguspunkti.
Niipalju kui mul on olnud võimalus jälgida saksa teatriruumi, siis mul on tunne, et teater seal liigutab ruumi. Annab tõuke. Nad tegelevad asjadega siin ja praegu.
Et teater hakkab meil inimesele lähemale tulema?
Ma arvan küll. Meil on pikalt räägitud sellest, et pilt on liiga ühesugune. Piirialasid on vähem, aga ma arvan, et neid hakkab tulema.
Mida meie kriitikast arvata?
Seda on nii palju küsitud ja siis lavastajad halavad ja näitlejad halavad. Ma ei taha halama hakata.
Liiga pealiskaudne on.
Mis teha, et poleks?
Ma ei tea. Kriitika on seotud tähemärkide arvuga artiklis.
Te heidate ette, et ei küsita küsimust «miks?».
Ma ei viitsi sellega tegeleda, et ma ette heidan. Ma teen oma tööd.
Miks?
Sellepärast, et ma elan. Ma ei taha öelda, et ma elan teatrile, ma elan ka päiksele, perele, pojale, naisele...
Aga... Mulle meeldib see, et iga uue lavastusega hakkan ma tegelema täiesti uue maailmaga. Enda jaoks. Ma otsin auke endas – palju seal veel ruumi on?
Selles mõttes on ka väga hea koos välismaalastega teatrit teha, nende jaoks oled sa täiesti null.
Võib-olla siin oleks ka üks pääsetee, mida rohkem võõrlavastajaid tuleb, seda lahtisemaks pilt läheb.
Elate iga päev koolis?
Nojah, seda küll. Ja mulle meeldib see eluvorm, et ma lähen kella üheteistkümneks proovi. Siit tekib mingi nihestatus võrreldes muu elutempoga.
Kunagi ma ei saanud aru, kui räägiti, et tänavatel oli revolutsioon ja Stanislavski tegi suletud uste taga proovi.
Teises rütmis liikuda on mingi võlu.
Valère Novarina
• Kaua aega tekitas Valère Novarina ainulaadne kirjaviis hämmeldust, kuni saabus läbilöök 1985. aasta Avignoni festivalil. Viimased kümme aastat on tema lähim kaastööline lavastaja Claude Buchvald.
• Novarina tekste on tõlgitud hispaania, inglise, saksa, portugali, itaalia, vene jt keeltesse.
• Novarina näidendeid iseloomustab keskendumine keelelistele ja rütmilistele väljendusvahenditele. Keel ei ole neis tähistaja ega suhtlusvahend, vaid eksistentsi ainus väljendaja.
• Claude Buchvaldi lavastus «Odüsseia» esietendub sel sügisel teatrifestivali DRAAMA 2005 raames. Tallinnas mängitakse lavastust 6. septembril ning Tartus 9. septembril.
