20 AASTAT HILJEM
Tegelased:
Eva
Leo
Lilli
Liis
+ 16 õpilast, kes ei pääse lavale ja istuvad ukse taga, midagi pole teha.
Eva: Mina ajakirjanikega ei räägi, te jälle küsite midagi imelikku ja siis mina, kui ma lubasin teile rääkida, siis ausa inimesena ma muidugi räägin ja räägin jälle midagi imelikku, sest selle peale, mida te küsite ei saagi midagi muud rääkida. Ei ma ei räägi. Kui ma räägin, siis ma tahan, et see oleks täpselt nii kirjas, täpselt nii nagu ma rääkisin, te ütlete küll, et panete nii nagu ma rääkisin, aga pärast on ikka teist moodi.
Jaa-jaa, te ütlete, et teil on küsimused, aga ma tean, et teil ei ole midagi ja siis te kirjutate midagi sellist kokku, et ma ei ole üldse rääkinud ja ma ei tunne enam üldse ära, mida ma rääkisin. Pealegi see oli nii ammu, ma enam ei mäletagi enam sellest midagi, ei mäleta, ma ei räägi. Ei.
..................
Leo: Istuge, teie nimi on... Paula, te meeutate mulle kedagi, ma ei ole kindel, et tema nimi oli Paula, ma enam ei mäleta, nimed jäävad mulle halvasti meelde, küll aga näod, nimed ei jää, aga midagi tuttavlikku teis on, veini?... Ma ise küll, sest mul on õhtul kontsert, ma pean varsti lendama hakkama, aga ma ei kannata lendamist, seepärast, olete kindel, et te ei, aga mina pean lendama... Ma ei saa aru, mida te sellega mõtlete, kontert Londonis, teisel septembril, kakskümmend aastat tagasi. Ma ei mäleta, mulle ei jää nimed meelde ja kuupäevad ei jää, minu elu, see on nagu kihutamine nagu see vastik lendamine, enne kui saad midagi meelde jätta, on kohe vaja jälle kuhugi lennata ja ma ei pea oma kontserdite üle arvet, ma lendan iga kuu, ei ma ei mäleta... Kuulge, mida te tahate, ma ütlesin, et kuupäevi ma ei mäleta, nimesid ei mäleta... Mis produtsent, mul on olnud palju produtsente ja ma ei pea nende üle arvet, sel pole mingit mõtet, sest need numbrid ei ütle mulle midagi. Lilli? Ma räägin teile, miks te mind ei kuula, et ma ei... Mis mul olema peab, mul ei ole midagi... Jah, ma olen tundnud palju Lillisid, võibolla üks neist oli mu produtsent, ma ei tea, on teil veel küsimusi, küsige, küsige julgesti, sest varsti ma pean minema... Liis, ole hea, saad sa mulle tekso kutsuda... ma jälestan seda lendamist... Kuidas ma kirjeldan klaverit? See on nagu naine, aga jalgu on rohkem, mulle meeldib, kui on rohkem, isegi kui on kaks paari jalgu, sest inimsed muudkui lähevad ja tulevad ja siis on vähemasti keegi kohal, mingis mõttes mulle isegi meeldib, kui ma olen kogu aeg kuhugi minemas, siis ei pea üksi jääma. Ega te ei pea veel minema, jääge veel hetkeks. Veini? Banaani?... Takso, küll takso ootab. Miks te ei istu? Istuge. Istuge julgesti, ma ei saa teile niimoodi hästi rääkida, kui te seisate, jumal, palun istuge...
Liis: Teie lõuna.
.............
Lilli: Ma räägin teiega ausalt, ma võin seda vabalt teha, sest midagi peab inimene tegema ja minul ei ole enam midagi varjata, see, mis on olnud, see on olnud ja las ta olla, enam see mulle haiget ei tee, ma võin teile rääkida. Te ju teate, me kõik oleme seda kuulnud, et inimene peaks oma elu jooksul midagi tegema, kirjutama raamatu või midagi, ma ei arva, et kõik peaksid muudkui kirjutama, mis mõte sellel oleks. Aga midagi peaks olema. Minu jaoks oli siis, tollal kõik lõppenud ja ma sõitsin ära. Aga mis see siis oleks, mis peab olema? Ja kas mul on olemas selline oma mõte, kasvõi üks mõte, minu enda mõte, originaalne, mida ei ole keegi veel mõelnud, ja ma sain aru, et ei ole, ei ole olnud ühtegi mõtet. Ja ma ei tea, kust ma selle peale korraga tulin, aga ma mõtlesin, et kuigi mul endal ei ole midagi, ega see siis ei tähenda midagi, sest ega kellegil ju ei ole. Ja ma otsustasin neile näidata, et minul ikkagi on. Alguses ma lihtsalt mõtlesin, et mis see siis olla võiks. Ja ma ei tea, kust ma tulin selle peale, et ma austan kultuuri, kirjandust, filmi, isegi tantsu, kõike, aga eriti muusikat, ja et mul on üks muusik, klaverikunstnik, kelle mina ise olen välja õpetanud ja varsti ma kutsun ta siia ja lisaks klaverimängule, võib ta teha veel palju muud, ta pole lihtsalt muusik. Ta on küll selline sissepoole pööratud, isegi kinnine, jämedakoeline, esmapilgul ei teagi mida tast arvata, sellised on palju, aga kui ta istub klaveri taha, siis juhtub midagi. Esiti ma ei teadnud, mis siis peaks juhtuma, aga midagi kindalasti, midagi suurt, ime. Minuga ühines esmalt vaid paar inimest, kes olid nõus ilma, et nad oleksid kunagi teda näinud või midagi temast kuulnud, korraldama siin tema kontserte. Ja nad tulid minuga kaasa ja nendega veel omakorda teised. Juba ma kuulsin linna pealt jutte, et ta on tulemas ja kohe-kohe on sündimas midagi suurt, millest me kõik osa saame. Konterdimaja pandi teiseks septembriks kinni, piletid osteti tunni jooksul välja, järgmiseks päevaks kavandati lisakonterti. Ma ei olnud juba kaks päeva midagi söönud, andnud ainult intervjuusid, teinud ettevalmistusi tema tulekuks, kõik ootasid ja mul hakkas silme ees virvendama, ma kukkusin esimesse kohvikusse, ma ei suutnud midagi süüa, mitte midagi. Ja mulle jõudis kohale, mis on juhtunud – ma olen teinud ettevalmistusi, kõigile rääkinud, et ta on tulemas, nädala pärast on ta kohal, paljud muutusid juba kannatamatuks, küsisid, kas ta ikka tuleb, miks teda ikka veel ei ole ja mina rääkisin, et talle ei meeldi kui teda pikka ega enne vaadatakse, aga ikka nad ootasid, kõik rääkisid temast, ja mulle jõudis kohale, et ma olen neid kõiki petnud, et mitte midagi ei olegi, mida ma siin sonin. Ma vajusin nagu unne. Kui ma ärkasin ja tõstsin pea, siis oli ta korraga kohal. Oma viledas ülikonnas, mis kohe kuidagi ei seisnud tal seljas, muudkui kiskus igalt poolt, aga siis ta istus klaveri taha, ja ma nägin, et tema see on, keda ma olen oodanud. Ja minu mõte oli ikkagi olemas.
Eva: Kui see räägib, siis tahan mina kah rääkida. Ma olen seda alati teadnud, et mul ei ole mingeid erilisi andeid ega eeldusi, aga mul on vähemasti hea maitse ja ka see on midagi, see on isegi rohkem kui algul tundub, ja ma tahtsin seda jagada, olla sellega kasulik kellelegi, kellel võibolla on anne, aga võibolla ei ole seda, mis on minul ja ma saaksin teda aidata. Ma leidin ühe noormehe, ta oli esmalt küll selline tüse, karvaste kätega, kuidagi eemaletõukav, aga midagi temas oli, ma tundsin selle kohe oma hea maistega ära. Ta võttis tublisti alla, ma toitsin teda idude ja puuviljadega, vahest harva kala või puljongit, mitte midagi rohkemat. Ta ajas oma pulstunud karvad kätelt, riietus korralikult, ja mul oli õigus, kui ma arvasin, et temas midagi on. Kas just midagi suurt, aga midagi sügavalt inimlikku ja ilusat. Ja ma nägin, et seda kõike muud on võimalik arendada ja lisaks sellele, et ta ei olnud enam ülekaaluline tuli teams ilmsiks absoluutne kuulmine ning esmalt harjumatu, isegi imelik käteosavus, tema töntsid näpud tegid vilkaid liigutusi klahvidel. Päevast päeva klaverit harjutades muutusid tema näpud veelgi kiiremaks ja peenemaks, kaunilt luidraks, sõrme otsad tajusid erilisi pooltoone, kaunid, pikad, sihvakad pianisti sõrmed. Ma olin ta enese ja kogu maailma jaoks avastanud ja ma olin seda teinud! Ma olin selles pusserdises tundnud ära suure muusiku. Aga siis, kui ma juba hakkasin ootama, nüüd, kui minu särav mõte on valmis ja nüüd kohe-kohe peaks midagi sündima, midagi suurt, siis ühel päeval oli ta kadunud.
Lilli: See on vale, ärge kuulake teda. See on ju hullumeelsus, ta on lihtsalt minu Leo peale kade.
Eva: Palun, ära sega minu monoloogi! Sina, kes sa ta minult varastasid, tema, keda ma päevad ja ööd, jah, ööd, isegi ööd otsa õpetasin, kuigi naabrid kaebasid mu peale, aga ma ei hoolinud millestki, sest ma teadsin, et ma olen õigel teel ja isegi kui nad ei saa magada, siis ma pidin seda tegema ja kui mul oli kõik tehtud, kui ta oli juba valmis, oli ta korraga kadunud. Alguses jäi järjest rohkem ja rohkem ja kauemaks välja, hulkus kusagil, ma ei teagi, kus, mulle ta midagi ei rääkinud, ja siis ta enam ei tulnudki koju, oli mitmeid päevi ära ja viimaks jäigi, kui ma ükspäev nägin seda kuulutust. Jumal, mis sa temast olid teinud!
Lilli: Lõpetasid või. Aitähh. Ma ei tea, mida see naine räägib, muidugi on neid palju, kes tahaksid temaga olla, aga kõik ei saa, ei ole midagi teha. Sest see, mis sellel kontserdil juhtus, see oli ime, kõik teavad seda ja ma saan ju aru, et sa ju tahaksid kah olla osa sellest kõigest, kes tema siis oli ja kelle ma olin temadst teinud.
See oli uskumatu, mitte keegi ei olnud teda näinud ja keegi ei osanud aimata, et ta suudaks niimoodi mängida.
Eva: Mina lahkun, mul pole selle inimesega enam mitte midagi rääkida. Kõik. Mina tegin temast inimese, õpetasin klaverit mängima, klassikat, kõike. Ja sina...
Lilli: Las ta läheb. Isegi kui tema oli see, kes teda õpetas klaverit mängima, see on suur asi, see on pool Leo edust, ma ei salga seda, aga tema oli ka see, kes tahtis rikkuda selle teise poole temas. Tema ei olnud see, kes Leos imet nägi, see olin mina, mina! Inimesi, kes oskavad klaverit mängida, neid on tuhandeid, selles pole mitte midagi huvitavad, see on täiesti ebaoriginaalne mõte, ma usun, et isegi teie, kui ta väga tahaksite, siis te suudaksite mängida, olgu, küll mitte midagi keerulist, aga siiski, see on täiesti ootuspärane ja loomulik, selle mõtte peale tulemiseks pole vaja mitte midagi. Aga mina tahtsin, et see mõte, see minu mõte, oleks midagi sellist, mida keegi teine pole suutnud kunagi mõelda. Seepärast, enne veel, kui keegi teda nägi, lasin ma tema karvadel uuesti kasvada, ma andsin talle liha, veini, õlut, kõike, mida ta tahtis. Ta kosus hämmastava kiirusega ja samas säilisid ka tema klaverimänguoskused. Ja see on ime, mitte see, et inimene oskab klaverit mängida. Tõesti, see on ime!
Leo: Olge hea, istuge. Miks te mind kardate. Ma tundun teile vastik jah... ma tean, ma tundun teile vastik, aga palun, ärge tehke sellest välja, istuge. Ei mitte diivanile, sülle, mulle sülle, ma luban, ma mängin teile, nagu ma mängisin kakskümmend aastat tagasi, palun istuge. Mulle nii väga inimesed meeldivad. Te enne küsisite, millisena ma näen klaverit ja ma vastasin teile, et klaver on nagu naine, aga jalgu on rohkem, kaks paari jalgu, nende mõlemi jalad, inimese jalad, valged naisejalad, ainult selle pärast ma seda tegin, see klaverimäng, aga nüüd on nad mõlemad läinud ma ma olen nii neetult üksi.. Sellisena näen mina klaverit. Palun istuge. Ma ei taha siin üksi olla.
Lõpp